tšuktšid
Tšuktšid elavad Venemaa kirdeosas. Nende asualad laiuvad Beringi merest kuni Indigirkani ja Põhja-Jäämerest kuni Anadõri ja Anjuini. Tšuktše on Venemaal kokku umbes 16 000. Tšuktšidel on oma kirjakeel ja rikkalik suuline rahvalooming. Nad pöörati 20. sajandi alguseks õigeusku, kuid tänaseni on tšuktšide seas märgatavad šamanismi mõjud.
"Tšuktšid on olnud põhjapõtru karjatav rändrahvas. Naabritest on nad olnud mõnevõrra vitaalsemad. Mereäärsed tšuktšid elavad põlistel eskimo aladel, ammune tava on, et eskimod, itelmeenid, eveenid, kerekid jt. suhtlevad tšuktšidega tšuktši keeles, paljud neist on tšuktšistunudki. Samas on Tšuktši poolsaar talitlenud omamoodi kontaktalana. Põdrakasvatajad vahetasid randlastelt kala, traani, morsanahku jms., pakkudes vastu põdranahku ja -liha, karusnahku jm. Elav kauplemine on valitsenud kõikide rahvaste vahel." [1]
Kuigi tänapäeval kannavad tšuktšid tihti läänelikku rõivastust, on nende talvisteks riieteks siiski traditsiooniline riietus, mis peab paremini sooja ja kuiva. Tšuktšid kannavad traditsioonilisi rõivaid ka pidupäevadel. Tšuktšide traditsioonilised rõivad on valmistatud põhjapõdra ja hülgenahast. Naised kannavad kerkerit – see on põlvedeni ulatuv põhjapõdra või hülge nahast ülerõivas, mis on piiratud rebase, hundi või koera karvaga. Samuti kannavad naised hirvevasika nahast kleiti, mis on kaunistatud helmeste, tikandite ja karusnahaga. Mehed kannavad avaraid särke ja pükse. Lapsed kannavad ühes tükis olevat karusnahast ülerõivast, millel on jalgevahel klapp, et teha mugavamaks samblast mähkme vahetamise. Sarnaselt teiste arktiliste rahvastega kaitsevad tšuktšid end vihma eest hülgesooltest tehtud vihmamantliga.
"Tšuktšid on olnud põhjapõtru karjatav rändrahvas. Naabritest on nad olnud mõnevõrra vitaalsemad. Mereäärsed tšuktšid elavad põlistel eskimo aladel, ammune tava on, et eskimod, itelmeenid, eveenid, kerekid jt. suhtlevad tšuktšidega tšuktši keeles, paljud neist on tšuktšistunudki. Samas on Tšuktši poolsaar talitlenud omamoodi kontaktalana. Põdrakasvatajad vahetasid randlastelt kala, traani, morsanahku jms., pakkudes vastu põdranahku ja -liha, karusnahku jm. Elav kauplemine on valitsenud kõikide rahvaste vahel." [1]
Kuigi tänapäeval kannavad tšuktšid tihti läänelikku rõivastust, on nende talvisteks riieteks siiski traditsiooniline riietus, mis peab paremini sooja ja kuiva. Tšuktšid kannavad traditsioonilisi rõivaid ka pidupäevadel. Tšuktšide traditsioonilised rõivad on valmistatud põhjapõdra ja hülgenahast. Naised kannavad kerkerit – see on põlvedeni ulatuv põhjapõdra või hülge nahast ülerõivas, mis on piiratud rebase, hundi või koera karvaga. Samuti kannavad naised hirvevasika nahast kleiti, mis on kaunistatud helmeste, tikandite ja karusnahaga. Mehed kannavad avaraid särke ja pükse. Lapsed kannavad ühes tükis olevat karusnahast ülerõivast, millel on jalgevahel klapp, et teha mugavamaks samblast mähkme vahetamise. Sarnaselt teiste arktiliste rahvastega kaitsevad tšuktšid end vihma eest hülgesooltest tehtud vihmamantliga.
Tšuktši rõivaste soojapidavust ekstreemses kliimas kirjeldab Ülo Siimets artiklis “Tšuktšid III”:
"Oli saabunud koerarakend, millel istus Uttel. Tema põdranahkse riietuse alla ei suutnud külm tungida. Kui me Utteli suurt külmataluvust kiitsime, hakkas Stepan naerma ja ütles: «Kohalike elanike riietus on nii soe, et nad võivad kukulli (tšuktši põdranahkne magamiskott) pugedes kõige suurema külmaga lumehanges ööbida.» Meile tundus see uskumatuna, aga sündmustest ette rutates pean nentima, et hiljem kogesime seda korduvalt omal nahal, kui hanejahil viibides magasime kümneid öid lageda taeva all kukullis, mis osutus suureks põhjapõdra talvisest nahast tehtud magamiskotiks, millel karvadega pool oli jäetud koti siseküljele. Väljas oli külma mõnel ööl -39 kraadi, magamiskotis külm ei olnud, ainult halb oli see, et koti küljest lahtitulnud karvad tungisid suhu ja nii oli lihtsalt ebamugav magada."[2]
"Oli saabunud koerarakend, millel istus Uttel. Tema põdranahkse riietuse alla ei suutnud külm tungida. Kui me Utteli suurt külmataluvust kiitsime, hakkas Stepan naerma ja ütles: «Kohalike elanike riietus on nii soe, et nad võivad kukulli (tšuktši põdranahkne magamiskott) pugedes kõige suurema külmaga lumehanges ööbida.» Meile tundus see uskumatuna, aga sündmustest ette rutates pean nentima, et hiljem kogesime seda korduvalt omal nahal, kui hanejahil viibides magasime kümneid öid lageda taeva all kukullis, mis osutus suureks põhjapõdra talvisest nahast tehtud magamiskotiks, millel karvadega pool oli jäetud koti siseküljele. Väljas oli külma mõnel ööl -39 kraadi, magamiskotis külm ei olnud, ainult halb oli see, et koti küljest lahtitulnud karvad tungisid suhu ja nii oli lihtsalt ebamugav magada."[2]
[1] Nõmme valitsus. Tšuktšid. Veebiallikas. Kättesaadav: http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7515&Itemid=288&lang=et. Vaadatud 16.08.2013.
[2] Ülo Siimets. Tšuktšid III. Mäetagused. Hyperjournal (Mäetagused. Hüperajakiri), 13/2000,lk 133-156.